Just.
Meie teekond sooja suve ja päikese poole algas udusest talinast laup omikul hiigelvara, sest paanikaosakonna juhtkond võttis juba kuuaega varem vastu otsuse mitte usaldada sügisilmu ega estonian air-i võimet oma lennukeid õigeaegselt sihtkohta lennutada. Seega valisime hommikuse 745 lennu helsingisse, et jõuda kindlalt helsingist kl 1815 väljuvale londonilennule. :DDD Olime Kristeliga lennujaamas kl 600 ja mõlemad eelnevalt magada saanud umbestäpselt tunnikese. Parajad sombid.
Aga pilt lõi kohe selgemaks ja silmad särama, kui lennuk oli jõudis soome lahe pilvede kohale ja aknast hakkas paistma päike. Juhuuu! Nüüd hakkas soojale maale jõudmine juba reaalsemana tunduma. Ja üle pika aja sai mahti normaalselt lehte lugeda, sest septembrikuu oli ju nii meeletult täisbookitud ja peaaegu internetivaba, et polnud suurt aimugi, mis ilmas toimub.
Lennu kestus 35min.
Helsingi kohta miskit märkimisväärset öelda polegi, põmtselt magasime selle aja seal maha oodates checkinni kogu ülejäänud lennule. Abiks olid värskeltsoetatud magamiskotid, milles me siis julmalt end lennujaama pinkidel välja sirutasime. Väga kosutav uni oli! :D
Ja 2EURi eest sai 15min internetti.
Kui eesti ametivennast usinam turvatöötaja oli tuvastanud mu kotis oleva hambaharjakarbi ohutuse, läks sõit edasi Londoni poole.
Ja milleks minna otse, kui saab ringiga:
Lennu kestus 2h35min.
Heathrow´s suundusime kohe oma Hongkongi lennu väljumiskohale ligemale, väravat polnud veel teada, aga sellele lähim ootepiirkond oli ilmselgelt õige. See oli täielik aasiamaailm, meeletu mass pilukaid, hindusid, musti ja muid turbanite ja halattidega tegelasi külgkülje kõrval oma lende ootamas ja maksuvabalt poodeldamas. Kitsas, aga lahe :D Kui kohmihoolik Liis sai oma viie londoni lennujaama tarbeks soetatud briti naela eest kätte suure kaputsiino
ja väikse ampsu, istuti maha ootele.
Täringumängu kestel rõõmustas Kristelit kõrvallauast kostuv taani keel (jutt iseenesest pold huvitav, ikka tööst, vähemalt Kristeli sõnul ;)), aga üks jututajaist oli parasjagu nunsu kutt, nii et ootamine ei tundunudki enam liiga pikk :D. Kuna meie lend oli selle päeva eelviimane (start 22.35), siis vahepeal kadus ootesaalist (pigem oleks õige öelda ootekaubanduskeskusest) enamik massist ja sellega koos ka küünarnukitunne.
Londonist alates oli vedajaks Cathay Pacific, lennu kestuseks 12h.
Kristel oli juba kuskil teepeal mingi infonupu leidnud, et Cathay teenindus pidi olema paremuselt kolmas maailmas. No seda taset ei oska küll hinnata, aga (ilmselt hongkonglastest) lennusaatjad olid küll vägaväga sõbralikud ning ülihea ja selge inglise keelega. Lennuk oli suur: 2+4+2 istet reas, 2 või 3 saali turistiklassiseltskonda ja vist mingi 3 vahet äriklassile. Me olime juba helsingis nõudnud aknaäärseid kõrvuti kohti, nii et lendasime ilusti ilma kõrvaltrügivate-togivate kaasreisijateta. Igal reisijal oli oma ekraanike, puldike, ööläbi jooksev filmivalik, padi ja tekk ja soojad sokid ja ambaari ja .... Kõige parem kanal ekraanil oli loomulikult see, kus jooksis pidevalt lennu aeg ja marsruut kaardil. Lennu tipphetk saabus u kl 3 paiku öösel (eesti aja järgi), kui lähenesime oma mitmeteisttunni pikkuse reisi tulemusena taas eestimaale.
Ja sõitsime sellest üle. Konkreetselt: 
Ei tea, kas viimane ööpäev reisimist tundus mõttetu või jaa. :D
Söök oli parim, mida lennukis olen saanud (mitte et neid kordi nüüd meeletult palju oleks olnud...), koostisosad polnud küll midagi erilist (valisime riisi ja kana, lisaks salat, kuklike, koogike, joogike jne), aga maitses väga hästi ja kõht sai mõnusti täis. See oli siis õhtusöök, hommikul sai veel omletti kõige juurdekuuluvaga (alternatiiviks seafood congee, mida ei julenud igaks juhuks proovima hakata :P).
Magada sai mõnusalt, juba enne õhtusööki sai veits tukutud.
Otsustasime ka ära, et kui vähegi võimalik, proovime Hongkongis linna vaatama minna. Pealegi oli väike lootus odavalt elektroonikat soetada (mul ju pole fotokat ja 1 tõhus mp3mängija kuluks ka päris mitmeks marjaks arvestades seda eesti muusika hunnikut, mis kaasa sai võetud). Paberite järgi oli meil kahe lennu vahel vaba aega u 4h ja kuna Kristiina (klassiõde, kes oli ka parajasti hongkongis sel ajal, ja mitte esimest korda :)) oli esmaspäeval maininud, et lennujaamast linnasõit kestab u 20 mintsa, siis tundus plaan tõenäoline. Vaatamata sellele, et me polnud kindlad, kas meid maale lastakse - miskipärast me polnud kontrollinud hongkongi viisavabadust enne sõitu.
Nooh, igatahes suundusime väikse kõhedusega hinges kohvripildikese ja Arrivals kirja kõrval olevate noolte järgi ega võtnud end International transit (või misse täpselt oligi) sildi alla kujunenud megapikka järjekorda. Lennujaamas tuli vahepeal sõita ka rongiga, tavaline värk, eksole. Muide just eelm nädal sattus kuskil mu silma alla uudisnupuke sellest, et Hongkongi lennujaam kuulutati maailma parimaks. Vot.
Meie linnasõit oleks peaaegu ära jäänud väikse valuutade valearvestuse tõttu (kroonid-eurod/AUDid-HK dollarid), kus me jagamise asemel tegime mingil müstilisel põhjusel korrutustehte ja rongipilet linna tundus juba hiiglama kallis. Liiga kallis, eriti arvestades asjaolu, et meil polnud aimugi, mis meid seal ees ootab ja kas me üleüldse miskit näha jõuame/saame nii hilisel kellaajal. Õnneks tuli mõistus koju, misjärel selgus ühtlasi, et edasitagasi pilet maksab täpselt sama palju kui 1 ots, nii et ostsime portsu hongkongi dollareid ja u160 krooniga rongipileti.
Rongist välja astudes võttis meid vastu kuum saunapahvak (+33C olevat olnud) ja tugev tuul. Niiet käärisime kohe püksisääred üles ja vahetasime kinnised sügispapud dussiplätude vastu.
Inimesed istusid tänavakoridorides maas ja elasid seltskonnaelu (nt mängisid kaarte):
Inimesed vaatasid tänaval telekat, mis üürgas kõrvulukustavalt, et kogu mass ikka kõike kuuleks (mingi onu laulis parajasti).
Leidsime endid täielikust kesklinnast, vuittonid ja armanid, turukaubatänavad ja pubidbaarid. Rahvast oli massiliselt. Poed olid lahti hiljani, st vähemalt 20.30ni. Leidisme ka ühe mobiilifotokaläpakapoe, a hinnad olid prakt samad, mis eestis (kui peastarvutusoskus alt ei vedand) ja miskit nii ahvatlevat ei leidnud, et ostuks oleks läinud.
Päris kiiresti tuli sellest kõmpimisest ja vaatlemises väss peale, seljakotid olid ka rasked. Klõpsisime pilte, aga kuna siia blogisse on v tüütu neid pildikesi panna, siis varsti paneme kõik kuskile pildialbumisse üles ja saab rohkem näha.
Naasesime maailmaparimasse lennujaama, läbisime meeletud ostukeskused, kus olid ühtlasi ka elava muusikaga söögikohad jms.
(kontrabassimängija paistab ülemisel korrusel)
Ja nt kommipoes pakuti esimese asjana 7,7kg kommikotti 688 HK doltsi eest (ehk siis u 6700 eeku).
Kahjuks ei sattunud me teele ühtegi dussiruumi, mille suhtes me tohutut igatsust tundsime (arvestades seda, mitu tundi tagasi sai end viimast korda eesti vee all kümmeldud).
Adelaide´i lennukis sattusime istuma esimesse ritta, mis oli tore jalasirutuse kohapealt (ja seetõttu pidavat eriti need nõutud kohad olema). Aga see tähendas, et polnud võimalik kotte eesmise istme alla panna ja pidime kõik reisuks vajaliku kottidest välja tõstma, et kotid üles panna. Ühtlasi oli kahe peale vaid 1 task seinal, kuhu siis kogu oma lennuks vajaliku tavaari pidime mahutama. Tore oli ka, et oli hea lühike maa vetsu lipsamiseks. Hiljem selgus, et see polnud üldsegimitteniitore, sest lennu lõppedes oli vetsu juures pidev saba. See tähendas lisaks meeliülendavatele aroomipahvakutele ka pidevalt kõrval- ja ees passivaid inimesi (ja neist möödatrügivaid lennusaatjaid). Nooot for me, thankyouverumuch!
Lennu kestus 8h.
Austraalias oli esimeseks üllatuseks, et passikontrollis ei küsinud keegi, mitu raha teil, neiukesed, kaasas on, kuigi viisat taodeldes oli kirjas, et peab olema kas tagasilennupilet või 5000audi raha piiril ette näidata. Ja kuigi me ei teadnud kedagi ega polnud lugenud ühegi eestlase blogist, et oleks raha küsitud, oli väike hirm siiski, et äkkiäkki meid ei lastagi maale üheotsapileti ja 5000audiga võrreldes üliväikste stardirahadega.
Teiseks üllatuseks oli, et viisat ka ei vaadatud! Ma olin veel kohusetundlikult mingi 3 eksi neid välja printinud meilboksist. No igaks juhuks :D Ka kartus triinu kingitud hiiglast sokolaadikotist ja ema antud tahvlist ilma jääda, oli asjatu. Tehti immigrationi vormile märge, et kotis on sokolaad ja ei mingit probleemi. :D Isegi vedelikekotikest ei pidanud ülejäänud pagasist eraldama.
Ja kõigekõigem üllatus oli, et Adelaide´i lennujaamas on dussid!! No kas pole siis maailmaägä riik see Austraalia!? :D:D:D
Pärast värskenduskuuri haarasime turistiinfost tasuta kaardi ja asusime linnapoole teele.
Uhhh, päris tõsine töö see blogitamine, peab praega pooleli jätma ja magama minema. Omme jälle tööpäev ja tuleb vara ärgata. Sellest, kuidas me riigipühal öömaja leidsime ja hiljem kogemata tööd saime, kriban varsti.
No worries! (nagu kohalikud igal võimalusel ütlevad :D)
Meie teekond sooja suve ja päikese poole algas udusest talinast laup omikul hiigelvara, sest paanikaosakonna juhtkond võttis juba kuuaega varem vastu otsuse mitte usaldada sügisilmu ega estonian air-i võimet oma lennukeid õigeaegselt sihtkohta lennutada. Seega valisime hommikuse 745 lennu helsingisse, et jõuda kindlalt helsingist kl 1815 väljuvale londonilennule. :DDD Olime Kristeliga lennujaamas kl 600 ja mõlemad eelnevalt magada saanud umbestäpselt tunnikese. Parajad sombid.
Aga pilt lõi kohe selgemaks ja silmad särama, kui lennuk oli jõudis soome lahe pilvede kohale ja aknast hakkas paistma päike. Juhuuu! Nüüd hakkas soojale maale jõudmine juba reaalsemana tunduma. Ja üle pika aja sai mahti normaalselt lehte lugeda, sest septembrikuu oli ju nii meeletult täisbookitud ja peaaegu internetivaba, et polnud suurt aimugi, mis ilmas toimub.Lennu kestus 35min.
Helsingi kohta miskit märkimisväärset öelda polegi, põmtselt magasime selle aja seal maha oodates checkinni kogu ülejäänud lennule. Abiks olid värskeltsoetatud magamiskotid, milles me siis julmalt end lennujaama pinkidel välja sirutasime. Väga kosutav uni oli! :D
Ja 2EURi eest sai 15min internetti.
Kui eesti ametivennast usinam turvatöötaja oli tuvastanud mu kotis oleva hambaharjakarbi ohutuse, läks sõit edasi Londoni poole.
Ja milleks minna otse, kui saab ringiga:
Lennu kestus 2h35min.Heathrow´s suundusime kohe oma Hongkongi lennu väljumiskohale ligemale, väravat polnud veel teada, aga sellele lähim ootepiirkond oli ilmselgelt õige. See oli täielik aasiamaailm, meeletu mass pilukaid, hindusid, musti ja muid turbanite ja halattidega tegelasi külgkülje kõrval oma lende ootamas ja maksuvabalt poodeldamas. Kitsas, aga lahe :D Kui kohmihoolik Liis sai oma viie londoni lennujaama tarbeks soetatud briti naela eest kätte suure kaputsiino
ja väikse ampsu, istuti maha ootele.
Täringumängu kestel rõõmustas Kristelit kõrvallauast kostuv taani keel (jutt iseenesest pold huvitav, ikka tööst, vähemalt Kristeli sõnul ;)), aga üks jututajaist oli parasjagu nunsu kutt, nii et ootamine ei tundunudki enam liiga pikk :D. Kuna meie lend oli selle päeva eelviimane (start 22.35), siis vahepeal kadus ootesaalist (pigem oleks õige öelda ootekaubanduskeskusest) enamik massist ja sellega koos ka küünarnukitunne.
Londonist alates oli vedajaks Cathay Pacific, lennu kestuseks 12h.
Kristel oli juba kuskil teepeal mingi infonupu leidnud, et Cathay teenindus pidi olema paremuselt kolmas maailmas. No seda taset ei oska küll hinnata, aga (ilmselt hongkonglastest) lennusaatjad olid küll vägaväga sõbralikud ning ülihea ja selge inglise keelega. Lennuk oli suur: 2+4+2 istet reas, 2 või 3 saali turistiklassiseltskonda ja vist mingi 3 vahet äriklassile. Me olime juba helsingis nõudnud aknaäärseid kõrvuti kohti, nii et lendasime ilusti ilma kõrvaltrügivate-togivate kaasreisijateta. Igal reisijal oli oma ekraanike, puldike, ööläbi jooksev filmivalik, padi ja tekk ja soojad sokid ja ambaari ja .... Kõige parem kanal ekraanil oli loomulikult see, kus jooksis pidevalt lennu aeg ja marsruut kaardil. Lennu tipphetk saabus u kl 3 paiku öösel (eesti aja järgi), kui lähenesime oma mitmeteisttunni pikkuse reisi tulemusena taas eestimaale.
Ja sõitsime sellest üle. Konkreetselt: Ei tea, kas viimane ööpäev reisimist tundus mõttetu või jaa. :DSöök oli parim, mida lennukis olen saanud (mitte et neid kordi nüüd meeletult palju oleks olnud...), koostisosad polnud küll midagi erilist (valisime riisi ja kana, lisaks salat, kuklike, koogike, joogike jne), aga maitses väga hästi ja kõht sai mõnusti täis. See oli siis õhtusöök, hommikul sai veel omletti kõige juurdekuuluvaga (alternatiiviks seafood congee, mida ei julenud igaks juhuks proovima hakata :P).
Magada sai mõnusalt, juba enne õhtusööki sai veits tukutud.
Otsustasime ka ära, et kui vähegi võimalik, proovime Hongkongis linna vaatama minna. Pealegi oli väike lootus odavalt elektroonikat soetada (mul ju pole fotokat ja 1 tõhus mp3mängija kuluks ka päris mitmeks marjaks arvestades seda eesti muusika hunnikut, mis kaasa sai võetud). Paberite järgi oli meil kahe lennu vahel vaba aega u 4h ja kuna Kristiina (klassiõde, kes oli ka parajasti hongkongis sel ajal, ja mitte esimest korda :)) oli esmaspäeval maininud, et lennujaamast linnasõit kestab u 20 mintsa, siis tundus plaan tõenäoline. Vaatamata sellele, et me polnud kindlad, kas meid maale lastakse - miskipärast me polnud kontrollinud hongkongi viisavabadust enne sõitu.
Nooh, igatahes suundusime väikse kõhedusega hinges kohvripildikese ja Arrivals kirja kõrval olevate noolte järgi ega võtnud end International transit (või misse täpselt oligi) sildi alla kujunenud megapikka järjekorda. Lennujaamas tuli vahepeal sõita ka rongiga, tavaline värk, eksole. Muide just eelm nädal sattus kuskil mu silma alla uudisnupuke sellest, et Hongkongi lennujaam kuulutati maailma parimaks. Vot.
Meie linnasõit oleks peaaegu ära jäänud väikse valuutade valearvestuse tõttu (kroonid-eurod/AUDid-HK dollarid), kus me jagamise asemel tegime mingil müstilisel põhjusel korrutustehte ja rongipilet linna tundus juba hiiglama kallis. Liiga kallis, eriti arvestades asjaolu, et meil polnud aimugi, mis meid seal ees ootab ja kas me üleüldse miskit näha jõuame/saame nii hilisel kellaajal. Õnneks tuli mõistus koju, misjärel selgus ühtlasi, et edasitagasi pilet maksab täpselt sama palju kui 1 ots, nii et ostsime portsu hongkongi dollareid ja u160 krooniga rongipileti.
Rongist välja astudes võttis meid vastu kuum saunapahvak (+33C olevat olnud) ja tugev tuul. Niiet käärisime kohe püksisääred üles ja vahetasime kinnised sügispapud dussiplätude vastu.
Inimesed istusid tänavakoridorides maas ja elasid seltskonnaelu (nt mängisid kaarte):Inimesed vaatasid tänaval telekat, mis üürgas kõrvulukustavalt, et kogu mass ikka kõike kuuleks (mingi onu laulis parajasti).Leidsime endid täielikust kesklinnast, vuittonid ja armanid, turukaubatänavad ja pubidbaarid. Rahvast oli massiliselt. Poed olid lahti hiljani, st vähemalt 20.30ni. Leidisme ka ühe mobiilifotokaläpakapoe, a hinnad olid prakt samad, mis eestis (kui peastarvutusoskus alt ei vedand) ja miskit nii ahvatlevat ei leidnud, et ostuks oleks läinud.
Päris kiiresti tuli sellest kõmpimisest ja vaatlemises väss peale, seljakotid olid ka rasked. Klõpsisime pilte, aga kuna siia blogisse on v tüütu neid pildikesi panna, siis varsti paneme kõik kuskile pildialbumisse üles ja saab rohkem näha.Naasesime maailmaparimasse lennujaama, läbisime meeletud ostukeskused, kus olid ühtlasi ka elava muusikaga söögikohad jms.
(kontrabassimängija paistab ülemisel korrusel)Ja nt kommipoes pakuti esimese asjana 7,7kg kommikotti 688 HK doltsi eest (ehk siis u 6700 eeku).
Kahjuks ei sattunud me teele ühtegi dussiruumi, mille suhtes me tohutut igatsust tundsime (arvestades seda, mitu tundi tagasi sai end viimast korda eesti vee all kümmeldud).
Adelaide´i lennukis sattusime istuma esimesse ritta, mis oli tore jalasirutuse kohapealt (ja seetõttu pidavat eriti need nõutud kohad olema). Aga see tähendas, et polnud võimalik kotte eesmise istme alla panna ja pidime kõik reisuks vajaliku kottidest välja tõstma, et kotid üles panna. Ühtlasi oli kahe peale vaid 1 task seinal, kuhu siis kogu oma lennuks vajaliku tavaari pidime mahutama. Tore oli ka, et oli hea lühike maa vetsu lipsamiseks. Hiljem selgus, et see polnud üldsegimitteniitore, sest lennu lõppedes oli vetsu juures pidev saba. See tähendas lisaks meeliülendavatele aroomipahvakutele ka pidevalt kõrval- ja ees passivaid inimesi (ja neist möödatrügivaid lennusaatjaid). Nooot for me, thankyouverumuch!
Lennu kestus 8h.
Austraalias oli esimeseks üllatuseks, et passikontrollis ei küsinud keegi, mitu raha teil, neiukesed, kaasas on, kuigi viisat taodeldes oli kirjas, et peab olema kas tagasilennupilet või 5000audi raha piiril ette näidata. Ja kuigi me ei teadnud kedagi ega polnud lugenud ühegi eestlase blogist, et oleks raha küsitud, oli väike hirm siiski, et äkkiäkki meid ei lastagi maale üheotsapileti ja 5000audiga võrreldes üliväikste stardirahadega.Teiseks üllatuseks oli, et viisat ka ei vaadatud! Ma olin veel kohusetundlikult mingi 3 eksi neid välja printinud meilboksist. No igaks juhuks :D Ka kartus triinu kingitud hiiglast sokolaadikotist ja ema antud tahvlist ilma jääda, oli asjatu. Tehti immigrationi vormile märge, et kotis on sokolaad ja ei mingit probleemi. :D Isegi vedelikekotikest ei pidanud ülejäänud pagasist eraldama.
Ja kõigekõigem üllatus oli, et Adelaide´i lennujaamas on dussid!! No kas pole siis maailmaägä riik see Austraalia!? :D:D:D
Pärast värskenduskuuri haarasime turistiinfost tasuta kaardi ja asusime linnapoole teele.
Uhhh, päris tõsine töö see blogitamine, peab praega pooleli jätma ja magama minema. Omme jälle tööpäev ja tuleb vara ärgata. Sellest, kuidas me riigipühal öömaja leidsime ja hiljem kogemata tööd saime, kriban varsti.
No worries! (nagu kohalikud igal võimalusel ütlevad :D)
Aaa ja minu uus tel nummer on +61424438714 (mobiililt valides), nii et paluks lahkelt sõnumineerida. :) Eesti number läheb alates 4. okt kinni.
Update: SkypeOut´i kasutades on Austraalia mobiilile tehtavate kõnede hind 2,97kr.
1 comment:
W00 and Yay!
Peab mainima et 1. blogi kohta on kyll good reading. :)
*bookmarkitud*
Ott
Post a Comment