Täna (8. okt) oli jälle suvepäev. Ilm on siin jah praegu selline vahelduv kevad-suvi. Kuigi päike paistab iga päev, on mõnipäev päris külm tuul, nii et kampsuniga on veits jahe, teinepäev aga paistab täielik suvi lagipähe. Õhtuks läheb küll iga päev päris jahedaks. Selline paras aprilliilm – aastaaegade mõistes oleks siin nagu aprill praegu.

Meil oli tööst vaba päev, olime just palka saanud ja ühtteist vajalikku oli vaja poest leida, nii et käisime ristirästi läbi Rundle Mall´i, mis on Adelaide´i šopingutänav. Seega saime veits sooja päikse käes ka mõnuleda erinevalt tööpäevadest, kus 10 töötunni jooksul saab õue vaid 30min lõunaks.

Tööst siis. Kolmap omiku leidsime end Adelaide´i näitustekompleksi ühest hallist, kus oli ees juba hulk backpackereid vineerist laudu üles panemas ja neile raamatuid kastidest välja pakkimas. Asusime siis ka asja kallale :) Raamatuid oli hiiglad hunnikud, allahinnatud – max 5 audi rmt (u 50 eeku), ja samu raamatuid sai välja pandud mitmes erinevas kohas. Kastide peale oli kirjutatud MacMillan, niet ilmselt tegu kuskil poodides seisma jäänud raamatutega, millest siis suure soodusmüügi sildi all lahti tahetakse saada. Suur osa raamatutest oli paras kräpp ka mudugi - loogiš siis, et neid on hunnikute viisi lettidele seisma jäänud. Näiteks oli meeletutes kogustes esindatud keegi Dr. Harry Cooper – Australia’s favourite veterinaar ja bestselling autor. Nooh, see bestselling´u osa oli küll kaheldav :D Raamatuid oli tal vähemalt 4 erinevat + 1 lasteraamat. Hiljem uurisime bossilt, et misvärk, selgus – tegu Austraalia doktor dolittle´iga, kes oma raamatutes jagab õpetusi kõikvõimalike loomade pidamise kohta. Ja etterutates võib öelda, et meil käis eelm nädala jooksul neid raamatuid kassast läbi ikka päris ohtralt. Njaah, võiblat siis nii kräpp polegi.

Kui raamatud said pandud (nii umbes poole halli jagu), tuli cd-sid ja dvd-sid karpidest välja pakkima hakata. Kah soodushindadega. Eksole ma ütlen, nagu taevasse oleks sattunud :P Võtsin kohe vastu otsuse mitte raamatutesse sisse vaadata ega cd-delt lugusid uurima hakata, et ahvatlus liig suureks ei läheks. Ses mõttes on ikka väga hea, et meil seljakotid pungil täis ja pikk ringireisimine ees, mudu oleks vist isegi korvitäie hea hinnaga kraami välja valinud. Kuna nende sale rändab mööda Austraaliat ringi kogu aeg, siis võiblat trehvame napilt enne tagasilendu samasse kanti, kusnad parajasti on ja ostame hunniku stuffi kaasa ;)

Teisel asjade väljaladumise päeval küsis boss, kas tahaksime järgmiseks 10 päevaks jääda ka kassatööd tegema. Missiis, et algne kuulutus oli, et 2 päeva ongi müügitöö :D Mõtsime, et kui juba, siis juba, küll jõuame puhata ja Adelaide’s ringi vaadata ka pärast töö lõppu. U 30nest lahtipakkijast jäi tööle edasi 8: 2 iirlast Terry ja Rose (Roisin), sakslane Linda, prantslane Rom, uusmeremaalane Eps, jaapanlane Satoko ja meie Kristeliga. Kõik peale Satoko elavad meiega samas hostelis. Boss ka kusjuures.

Bossi nimi on Alex, ta näeb välja nagu eestlane ja, nagu hiljem selgus, on 19aastane. Alexi põhiteema on õppida võimalikult mitmes keeles selgeks „take your clothes off“ ja unistada oma sel laupäeval toimuvast 20ndast sünnipäevast ja sellest, kuidas siis ikka ullult juua saab :D.

Tegu on pereäriga, kus bossiks Alexi isa, keda me veel kordagi näinud pole. Alex ise on „äris sees olnud“ juba 7-8 aastat. Kolmandal päeval, kui pidi kassatööks minema, ilmusid kohale ka Maggie – Alexi kasuema, Emily – Alexi kasuema ema ning mõni päev hiljem Vlad – Alexi kasuvanaisa. Keegi kuskil sai teada või kuulis, et nad on selle äriga miljonärideks saanud.

Tundub, et Maggie on kõige bossim boss, kuigi ega tegelt aru ei saagi, kuidas neil see tööjaotus korraldatud on, meie jaoks on kõik bossid. Emily oli alguses kuri ja kärkiv vanadaam, kes segas kassas tööle vahele (nt toksis enterit kui sa 1 sekundi asemel 2 sekundit aega läks, et meenutada, mida 5 min tagasi õpetati kogu kassanduse kohta jms), õiendas Alexiga miks see või too asi on nii või naa tehtud või tegemata, virutas tühjadele karpidele jalaga ja vehkis kassade ümber vihaselt ringi. Õnneks avastasime päris kähku, et kui Emilyga suheldes mitte kangestuda tema ründava hoiaku peale ja temaga naeratades kui toreda inimesega suhelda, siis ta osutubki päris toredaks ja naeratab vastu ja naerab naljade peale ka ja puha. Aga õpetava ja karmi vanaema hoiak on ikka alles, sellega lihtsalt harjusime. Seega juba järgmisel päeval tädi veidi leebus ja uurisime välja, et ta on slovakk, pärit Bratislavast, tuli Austraaliasse 68ndal aastal väikse lapsega, kes ei olnud Maggie :) Emily hakkas meile Kristeliga õpetama kaarditerminali kasutamist kassas: vaadake, on olemas kahte sorti kaarte: deebet kaardid ja krediitkaardid. Krediitkaardid on siuksed kaardid, millega saab osta võlgu...“ Nagu me oleks mingid bushmanid ega teaks tsiviliseeritud ühiskonna toimimisest õhkagi :D:D:D Me siis katkestasime teda ja tõotasime, et eestis on ka kõik need kaardid kasutusel ja siis on meil veel internet ka ja tasuta puha igal pool parkides jm. Ta oli ikka päris imestunud, talle olla öeldud, et me oleme pärit eiteakustkolkast :D. Ühesõnaga, kaarditerminaalivärginduse saime käbedalt selgeks ja nii me olimegi kahekesi esimestel päevadel põhiprofid kaarditerminalidega kassades :).

Tööjaotus on meil üldiselt selline, et mina, kristel, linda ja rose oleme kassades, eps on turva, rom ja terry sätivad kaupa. Siin mina ja Linda:

Emily, Maggy ja Alex on vahel kassades abiks. Aga tavaliselt pole nii palju kliente, et kõigil neljal kassal korraga tööd oleks, nii on kristel, satoko ja rose läbinud ülitähtsa pricing gun’i koolituse ja tegelevad osa päevast kaupadele uuesti või uute hindade panemisega, raamatute uuesti rittasättimisega jmt. Minule miskipärast Alex pricing gun’i koolitust pold nõus tegema ja ma olengi praktselt kõikse aja kassas olnud. See kassas teenindamine mulle vist päris istub, st meeldib :) Väljaarvatud siis, kui kliente pole ja pidi lihtsalt niisama ootama ja ootama, pidev sebimine sobib mulle ikkagi oluliselt rohkem. Esmaspäeval oli täielik vaikus, kliente päevapeale kokku heal juhul mõnikümmend, nii et skännisin terve päeva kassas cd-sid ja kontrollisin, kas neil pealolev hinnalipik vastab kassas olevale hinnale ning sorteerisin nad siis vastavalt. Suhteliselt tuim töö, aga väga lihtne ja automaatne, muudku piiksutad kastideviisi plaate läbi, peas ei liigu ühtki mõtet – mõnus! :) Selle, et ühtki mõtet ei liigu, avastasin mudugi alles siis, kui Rose küsis, et millest ma terve päeva mõelnud olen selle skännimise juures ja ma ei suutnud mitte ühtegi mõtet meenutada! :D Aa ja esmaspäev oli esimene kord, kui Vladimir (vanaisa) kohal oli Emily asemel. Aga et kliente pold v miskil muul põhjusel oli tal nii igav, et jäi oma toolil nukataga tukkuma ja Terry tabas ta peagut toolilt kukkumas. Ühtlasi kostus aegajalt sealt nukatagant igast huvitavaid tulistamishääli ja tilulilumuusikat, nagu vanaisa oleks igavuse peletamiseks vidjomängud abiks võtnud vms. Pärast lõunat lasi ta jalga :)

Inimesed, st ostjad on siin kõik nii sõbralikud ja toredad (no eks erandeid leidub alati). Imelik on see, et hommikul kl 10 seisab juba päris paras hulk kliente ukse taga ja ootab avamist ning klientide põhimass käibki läbi hommikupoole ja esimestel pärastlõunatundidel. Alates nii u 15-16 on kliente ikka väga vähe ja uksed paneme kinni alles kl 20. Mu meelest oleks ju loogiline, et pärast tööpäeva lõppu tullakse poodeldama (või vähemalt eestis ju nii on, kas pole?). Njaah, igatahes suur osa klientidest teevad meil oma jõulusisseoste – alles oktoober on ju! Aga jah, eks vist pole siin imestada midagi, mu enda jõuluostude planeerimine annab soovida või noh, planeerimisest on asi ikka väga kaugel. :S Meil on siin sildid ka üleval mingil äääärmiselt mõttetul lisanännil (liquid notebooks, kleepekad jms ilmselgelt vana, määrdunud poeülejäägikraam), et „ideal for kids’ christmas presents“ jm sarnane. Nii et ilmselt siis tavaline värk see jõuluostude tegemine neil.

Mis siis veel silma on jäänud selle esimese töönädalaga... Aa, selgus, et Austraalias ei pea tööandja lõuna eest maksma, st ta on kohustatud töötajale andma vabaks 30 minutit iga 5 tunni jooksul, aga lõunat sööb töötaja omast ajast. No, see on kõik Alexi jutt, aga et Rose ja Terry on oma siinoldud aja jooksul sama kogenud, siis võib täitsa olla, et nii ongi.

Päris mitu korda on kliendid küsinud, mis aktsendiga me räägime või et kas me oleme rootsist :). Kui ütleme, et Estoniast pärit, siis mõni nagu oleks kuulnud, aga mõni ei tea midagi. Siis tuleb seletada, et northern europe ja below finland-next to russia. Paar klienti on olnud, kes teavad Eestit – idaeuroopa päritoluga inimesed. Esmaspäevase tuima päeva tegi aga üks ungarlasest ekskorvpalluronu Huba, kes pakkus ise kohe, et ma räägin rootsi või eesti aktsendiga! Uskumatu!! Ta nimelt tundis kunagi Eesti korvpallureid, nüüd ta elab austraalias, tema poeg peab siin korvpallikooli, aga ta ise kossu enam üldse ei mängi. Ma siis sain kohe mainida, et üks eestlane mängib sel hooajal Melbourne Tigersis, tsekaku aga mängugraafik üle ja mingu vaatama. Rääkisime veel veidi juttu, sest ühtegi teist klienti ju polnud :P, hästi tore onu oli. :)

Selline hoopis teist tüüpi töö tegemine 10h per päev mitu päeva järjest annab üksjagu tunda ka füüsiliselt. Näiteks raamatute ja cd-de hunnikute tõstmine kastist laudadele on arendanud üksjagu sõrmelihaseid, sest kesse siis viitsib vaid mõne kaupa neid tõsta, vaja on ju ikka võimalikult palju korraga haarata. Kassas töötamine mõjub miskipärast ka kaelalihastele, ma küll väga hästi ei kujuta ette miks või kuidas, aga nii on. Jalad mudugi on need, mis põhivati saavad, sest istumiseaeg on ainult lõunapooltunni sees, ülejäänud aja oleme koguaeg jalul. Hullu midagi pole, aga lihtsalt tallad ja sääred annavad tunda. Kui muidu kassas olles ikka liigud ringi mitme kassa vahelt või viid tühje korve ära või mis iganes, siis esmaspäeval hindu kontrollides seisin prakt terve päeva paigal (või noh, natuke ikka tammusin ka kohapeal :)) ja õhtul tuletas end meelde see suurepärane pallile maandumine septembri keskel. Ma ei saa apsaluutselt aru, kuidas seismine jalale mõjus ja liikumine mitte... :S

Lisaks 9,5 töötunnile püstijala, käime ka tööle jala – 30 mintsa teekond hostelist. Hommikul on tempo päris käbe enamasti, sest patoloogiline hilineja Liis ei saa kunagi õigel ajal üles ja seeprst kipume alati minuti-paar hiljaks jääma (ükskord vist jõudsime isegi täpselt tööle! :)). Kristel vaeseke peab selle all kannatama (mitte tempo, vaid hilinemise). Igastahes ma üritan end parandada. Töölt koju tulles pole aga tempot ollagi, sest siis tuleme koos Rose’i ja Terryga ja naerame praktselt terve tee. Nendega olemegi siiani kõige rohkem suhelnud, st naernud :D. Nad on meievanused, algklasside õpetajad Dublinist ja seiklevad siin juba aprillist saati. Hiiglatoredad on nad, kuidagi väga palju ühiseid teemasid popsab üles, millest rääkida. Näiteks bosside kirumine tuleb meil ülihästi välja. :P Nendega käisime ka esimest korda siin väljas söömas laupäeva tähistamas.
Teepeal tabasime ka paar tõelist austraallast oma loomulikus olekus :PPP

Meiega ühines veel nende tuttav eelmise töö seltskonnast, sakslane Kris/Chris ja me naersime veel rohkem kui tavaliselt, sest Kris külvas meid üle infoga saksamaa osalemisest eurovisioonil, kohtadest erinevatel aastatel ja ühtlasi kandis need lood meile ka ette. Ja see oli nii naljakas, kuidas ta teemasse nii sisse elas (erinevalt meist) ja tahtis meile võimalikult põhjalikku ülevaadet anda.
Mina, Rose, Terry, Kris:
Mudu ampsame süüa miskit poestostetut või ostame koduteel kaasa ühtteist aasia köögi valikust vms. Siin on üldse päris mõnusalt ohtralt aasia söögikohti, päris hosteli ligidal on näit asian food arcade.

Kana ja nuudlite ootel:

2 viimast kojutulekut oleme ühes kahest koduteele jäävast pargist pidanud opossumijahti. Nimelt ühel õhtul selgus, et lisaks kodututele kogunevad pimeduse saabudes parki ka opossumid. Esmapilgul pidasime neid sorgus sabadega oravateks, aga Rose ja Terry valgustasid meid, et ikka opossumitega tegu. Kui nad tagajalgadele tõusid nägid nad (pimedas) välja nagu väiksed kängurud. Nii et see õhtu oli meie esimene kokkupuude austraalai wildlife’iga (kui mitte arvestada seda värvilist lindu tööjuure ees palmi sees ühel lõunal). Kahjuks said tol õhtul Kristeli fotoka patakad tühjaks ja nii proovisime järgmisel õhtul uuesti. Selgus, et nad olid ikkagi suht inimpelgurid, isegi kiivide-mandariinidega meelitamine ei mõiganud, nii et Kristeli mitme erineva reziimiga distantsilt proovitud klõpsudest on üks opossum kõige paremini näha siin:
(või siis siin pildil, mis Kristel on üles riputanud) :D
Kodutee kohta veel niipalju, et siin ütlevad võõrad inimesed tänaval üksteisele tere! Küll mitte alati, aga näiteks hommikuti suurest pargist läbi minnes on mitu korda teretatud.
Sellest pargist on jutt:

Kristel väidab, et ükssama onu on meile 3 korda vastutulles tere ööld juba. A mudugi mitte ainult tema. Ja sellega harjub jummala kiiresti. Kristeliga üks hommik arutasime, et kui eestlased ka tänaval üksteist naeratades teretama hakkaksid, tõuseks meil elukvaliteet kohe hopsti kogu riigis. :) Ja kujutasime ette neid nägusid, kui ise hakata eestis lambist vastutulijaile tere ütlema – puhta ulluks peetaks! :D Epsiga oli ka ükspäev juttu, et kui ta euroopas käis millalgi ja inimestele tänaval tere ütles, oli ikka päris imelik olnud.

Oioioioi, müristama akkas ja vihma sadama – illlge sabin on siin plekkkatusel! Minu esimene vihm austraalias ja veel koos äiksega! :D Poen nüüd käppelt magamiskotti peitu :P ööd!

päike paistab jätkuvalt, aga juba allpool pilvi ka :)

Ups! Väike auk on tekkinud kirjutamisse. Pikad tööpäevad ja interneti öisus on teinud oma töö. Paar päeva järjest olen õhtal koju jõudes plaaninud tukastada tunnikesevõinii, et seejärel blogi täiendada, kuid ärganud alles hommikul. Piinlik lugu, teantean. Aga homme on meil puhkepäev, nii et saab öösel üleval kükitada ja kogunenud muljed üles kribada ja riputada. :)

Niih. Et siis jõudsime esmaspäeval Adelaide´i – päike paistis nagu loom. Võtsime lennujaamast kohaliku kesklinnasuunas liikuva liinibussi. Olime varem reisijuhist ühe backpackerite hosteli välja valinud ja üritasime bussisõidu ajal kaardil järge ajada, et õigel ajal maha üpata. Linnaplaan on siin väga lihtne, tänavad ei ole rästi, vaid ilusti risti. Hüppasime mingil peatänaval maha ja asusime orjenteeruma (ps j on taotluslik siin ja edaspidi siukstel juhtudel (a la varjant jms), kes veel ei tea :P). Reisijuhis kirjutas, et tegu miljonilinnaga, seega ma vist ütlesin teel hosteli poole väh 3 kui mitte 5 korda Kristelile, et jummala imelik, et nii vaikne on nii suures linnas! Tegu oli tööpäevase keskpäevaga.

Hosteli leidsime ilusti üles. Aaaga miskipärast olid uksed suletud, aknast paistis täielik tühjus ja uksel polnud ka ühtegi silti a la „olen lõunal, tulen 1h pärast“ vms. Vaatasime siis kaardilt järgmise lähima hosteli, mis osutus üle tee asuvaks. Seal astus õue mingi tüüp, kes siis läks meile bossi otsima. Bossilt selgus, et tegu oli mingi kohaliku tööpühaga, mida teised Austraalia regioonid peavad õigel ajal, aga Adelaide’s oodatakse ära mingi X üritusvõiasi ja siis võetakse vaba päev. Päris hästi aru ei saanud, millega tegu – esimene kokkupuude „austraalia keelega“, ju nõu. Hääldus oli tüübil lihtsalt nii ümmargune, et aru sain küll vaid pool jutust (vähemalt ma ise arvan, et poolest ikka sain :P).

Ühesõnaga meil vedas, et kuskile maanduda saime üleüldse sel pühal päeval. Hostel oli ikka parasjagu räpane, nii et me lasime järgmine päev sealt jalga. Toas oli 3 nari, wc ja dušš, aknaraamis peopesasuurune auk:

Voodiriietest vahetati ainult lina ja padjapüür, tekikotti mitte (kusjuures see nn puhas voodipesu nägi välja kõike muud kui puhas, rääkimata siledusest). Rõõmustasime Kristeliga, et olime teinud õige otsuse ja tlns endale magamiskotid muretsenud. Keerasimegi kohe magama, sest uni oli meeletu. Ärkasin mõne tunni pärast selle peale, et hunnik merisigu uikas akna taga. Aknast välja vaadates selgus, et merisigu ikkagi pole, oopis miskid linnud tegid merisea häält. :D
Mitte et me neid linde oleks näinud, aga merisigu ammugi mitte :P
Tarbisime ka hosteli suureprst kööki, päris rõve oli:

Seljakott on siin koguaeg seljas, sest kõigi maailma backpackeritega tuba jagades lihtsalt muudmoodi ei saa. :( Omikul tarbisime ära oma tasuta 15min netti (millega jõuab heal juhul meilboksis kirjad üle vaadata, aga kindlasti mitte vastata, kui tahad kauem kasutada, maksad hingehinda), seejärel tsekkasime üle esialgselt plaanitud hosteli üle tee ja kolisime kohe ümber :). Siin me siis olemegi. Maja suur ja elanikke palju, kuid seis on normaalsem – elu organiseeritum, antakse linad alla ja peale, ruume koristatakse (köök oli puhas!!!), interneti tarbeks on majapeal mitu arvutit, elanike korrale kutsumiseks on igalpool paras sildimajandus:

(PS ülemiselt realt on peegelduse tõttu kadunud 1 „C“-täht :D)

Ostsime öömaja kohe terveks nädalaks ja kasutasime ära talvesooduka :D. Maandusime 10ses dormis, kus tol hetkel oli ainsaks asukaks neiu HongKongist, kes räägib inglise keelt väga ägeda aktsendiga.

Teisipäev oli väga tõhus päev, leidsime praktselt ümber nurga asuva tax office´i (kuigi meie jaoks tähendas sinna kohale jõudmine ikkagi parasjagu edasitagasi kõmpimist :P) ja esitasime netiaplikatsiooni austraalias töötamiseks vajaliku tax file number´i saamiseks. Kätte pidavat selle saama kuni 10 päevaga. Kuigi HongKonglasest toanaaber oli just hommikul meile teatanud, et ullult kaua peab ootama, vähemalt kuu aega. Paras pabin tuli küll sisse selle peale.

Maksuasi aetud leidsime KingWilliamilt (Adelaide´i suurim tänav, kuhu „suubuvad“ kõik suuremad kõrvaltänavad) ühe panga – varem reisijuhi info põhjal välja valitud Commonwealthi, millega peaks saama maksta ja sularaha välja võtta igas Austraalia kolkas, isegi kui ATMi pole, siis postkontorites ja poodides. Kuna Kristel omab isicut, siis oli meie teenindaja nii lahke, et tegi meile veebruarini tasuta kontod – juhuuu! Võit ei ole küll midagi erilist – 4-6 doltsi kuus, aga ikkagi! :D Kaks töövõitu juba kirjas, suundusime mobiilioperaatorite otsingule. Vodafone´i JumboCap oli abiks.

Mingil hetkel uitasime hosteli allkorrusel retseptsiooni kõrval ringi ja vaatasime veits seinapealseid automüügikuulutusi ja retseptsionist küsis, kas otsime tööd. Meie reageering oli vist küll pelk suumaigutus ja „jain“-stiilis pearaputus+mhmh, sest olime küll mõelnud tööd vaadata kuskil lähedal farmis vms, kuid esialgu arvasime, et nädalakese ikka vaatame niisama ringi ja puhkame. Pealegi pold meil ju veel tax file numbert (TFN), mis töötada lubaks. Noooh, noormees vist ikka ei osanud me kehakeelt õigesti tõlgendada ja hakkas seletama, et mingi pakkumine on kolmap ja neljapäeval cd-sid, dvd-sid müüa, erilisi skille selleks vaja ei ole ja nii. Meie TFNi argument lükati ka ümber, sest tasu pidi olema „cash in hand“. Eks me siis mõtsime, et misse siis ära ei ole need 2 päeva töötada, sest mine sa tea, milla „päris tööle“ saame ja mõned lisadoltsid kuluvad marjaks päris kindlasti. Kristel helistas, tööks öeldi müük ja natuke raamatute väljapanemist, tulgu me aga kohale omiku kl 9 Adelaide´i showgroundile vaateratta juurde. Nii meie 2päevasest 2nädalaseks kujunenud tööots alguse saigi.

Aga nüüd on küll kell juba kolmveerandkakssada, nukk on veel vannist välja võtmata ja pliit plastiliinist puhastamata (või kuidas see täpselt nüüd oligi?), igastahes uni on jälle kohal ja tööasjust kirjutan pikemalt homme. Jutt läkski juba liiga pikaks. Edaspidi (pärast homset töönädalakokkuvõtet) luban, et nii pika jutuga ei tüüta ja sissekanded tulevad stiilis: „täna hommikul läksime tööle bussiga ja õhtul tulime koju jala“. :P

Väikseks tiiseriks 1 pilt ka:

Pealpool pilvi paistab päike ehk Tln-Helsingi-Lndn-HongKong-Adelaide

Just.
Meie teekond sooja suve ja päikese poole algas udusest talinast laup omikul hiigelvara, sest paanikaosakonna juhtkond võttis juba kuuaega varem vastu otsuse mitte usaldada sügisilmu ega estonian air-i võimet oma lennukeid õigeaegselt sihtkohta lennutada. Seega valisime hommikuse 745 lennu helsingisse, et jõuda kindlalt helsingist kl 1815 väljuvale londonilennule. :DDD Olime Kristeliga lennujaamas kl 600 ja mõlemad eelnevalt magada saanud umbestäpselt tunnikese. Parajad sombid.

Aga pilt lõi kohe selgemaks ja silmad särama, kui lennuk oli jõudis soome lahe pilvede kohale ja aknast hakkas paistma päike. Juhuuu! Nüüd hakkas soojale maale jõudmine juba reaalsemana tunduma. Ja üle pika aja sai mahti normaalselt lehte lugeda, sest septembrikuu oli ju nii meeletult täisbookitud ja peaaegu internetivaba, et polnud suurt aimugi, mis ilmas toimub.
Lennu kestus 35min.
Helsingi kohta miskit märkimisväärset öelda polegi, põmtselt magasime selle aja seal maha oodates checkinni kogu ülejäänud lennule. Abiks olid värskeltsoetatud magamiskotid, milles me siis julmalt end lennujaama pinkidel välja sirutasime. Väga kosutav uni oli! :D

Ja 2EURi eest sai 15min internetti.

Kui eesti ametivennast usinam turvatöötaja oli tuvastanud mu kotis oleva hambaharjakarbi ohutuse, läks sõit edasi Londoni poole.

Ja milleks minna otse, kui saab ringiga:
Lennu kestus 2h35min.
Heathrow´s suundusime kohe oma Hongkongi lennu väljumiskohale ligemale, väravat polnud veel teada, aga sellele lähim ootepiirkond oli ilmselgelt õige. See oli täielik aasiamaailm, meeletu mass pilukaid, hindusid, musti ja muid turbanite ja halattidega tegelasi külgkülje kõrval oma lende ootamas ja maksuvabalt poodeldamas. Kitsas, aga lahe :D Kui kohmihoolik Liis sai oma viie londoni lennujaama tarbeks soetatud briti naela eest kätte suure kaputsiino

ja väikse ampsu, istuti maha ootele.
Täringumängu kestel rõõmustas Kristelit kõrvallauast kostuv taani keel (jutt iseenesest pold huvitav, ikka tööst, vähemalt Kristeli sõnul ;)), aga üks jututajaist oli parasjagu nunsu kutt, nii et ootamine ei tundunudki enam liiga pikk :D. Kuna meie lend oli selle päeva eelviimane (start 22.35), siis vahepeal kadus ootesaalist (pigem oleks õige öelda ootekaubanduskeskusest) enamik massist ja sellega koos ka küünarnukitunne.
Londonist alates oli vedajaks Cathay Pacific, lennu kestuseks 12h.

Kristel oli juba kuskil teepeal mingi infonupu leidnud, et Cathay teenindus pidi olema paremuselt kolmas maailmas. No seda taset ei oska küll hinnata, aga (ilmselt hongkonglastest) lennusaatjad olid küll vägaväga sõbralikud ning ülihea ja selge inglise keelega. Lennuk oli suur: 2+4+2 istet reas, 2 või 3 saali turistiklassiseltskonda ja vist mingi 3 vahet äriklassile. Me olime juba helsingis nõudnud aknaäärseid kõrvuti kohti, nii et lendasime ilusti ilma kõrvaltrügivate-togivate kaasreisijateta. Igal reisijal oli oma ekraanike, puldike, ööläbi jooksev filmivalik, padi ja tekk ja soojad sokid ja ambaari ja .... Kõige parem kanal ekraanil oli loomulikult see, kus jooksis pidevalt lennu aeg ja marsruut kaardil. Lennu tipphetk saabus u kl 3 paiku öösel (eesti aja järgi), kui lähenesime oma mitmeteisttunni pikkuse reisi tulemusena taas eestimaale.
Ja sõitsime sellest üle. Konkreetselt: Ei tea, kas viimane ööpäev reisimist tundus mõttetu või jaa. :D
Söök oli parim, mida lennukis olen saanud (mitte et neid kordi nüüd meeletult palju oleks olnud...), koostisosad polnud küll midagi erilist (valisime riisi ja kana, lisaks salat, kuklike, koogike, joogike jne), aga maitses väga hästi ja kõht sai mõnusti täis. See oli siis õhtusöök, hommikul sai veel omletti kõige juurdekuuluvaga (alternatiiviks seafood congee, mida ei julenud igaks juhuks proovima hakata :P).
Magada sai mõnusalt, juba enne õhtusööki sai veits tukutud.

Otsustasime ka ära, et kui vähegi võimalik, proovime Hongkongis linna vaatama minna. Pealegi oli väike lootus odavalt elektroonikat soetada (mul ju pole fotokat ja 1 tõhus mp3mängija kuluks ka päris mitmeks marjaks arvestades seda eesti muusika hunnikut, mis kaasa sai võetud). Paberite järgi oli meil kahe lennu vahel vaba aega u 4h ja kuna Kristiina (klassiõde, kes oli ka parajasti hongkongis sel ajal, ja mitte esimest korda :)) oli esmaspäeval maininud, et lennujaamast linnasõit kestab u 20 mintsa, siis tundus plaan tõenäoline. Vaatamata sellele, et me polnud kindlad, kas meid maale lastakse - miskipärast me polnud kontrollinud hongkongi viisavabadust enne sõitu.

Nooh, igatahes suundusime väikse kõhedusega hinges kohvripildikese ja Arrivals kirja kõrval olevate noolte järgi ega võtnud end International transit (või misse täpselt oligi) sildi alla kujunenud megapikka järjekorda. Lennujaamas tuli vahepeal sõita ka rongiga, tavaline värk, eksole. Muide just eelm nädal sattus kuskil mu silma alla uudisnupuke sellest, et Hongkongi lennujaam kuulutati maailma parimaks. Vot.

Meie linnasõit oleks peaaegu ära jäänud väikse valuutade valearvestuse tõttu (kroonid-eurod/AUDid-HK dollarid), kus me jagamise asemel tegime mingil müstilisel põhjusel korrutustehte ja rongipilet linna tundus juba hiiglama kallis. Liiga kallis, eriti arvestades asjaolu, et meil polnud aimugi, mis meid seal ees ootab ja kas me üleüldse miskit näha jõuame/saame nii hilisel kellaajal. Õnneks tuli mõistus koju, misjärel selgus ühtlasi, et edasitagasi pilet maksab täpselt sama palju kui 1 ots, nii et ostsime portsu hongkongi dollareid ja u160 krooniga rongipileti.

Rongist välja astudes võttis meid vastu kuum saunapahvak (+33C olevat olnud) ja tugev tuul. Niiet käärisime kohe püksisääred üles ja vahetasime kinnised sügispapud dussiplätude vastu.

Inimesed istusid tänavakoridorides maas ja elasid seltskonnaelu (nt mängisid kaarte):
Inimesed vaatasid tänaval telekat, mis üürgas kõrvulukustavalt, et kogu mass ikka kõike kuuleks (mingi onu laulis parajasti).
Leidsime endid täielikust kesklinnast, vuittonid ja armanid, turukaubatänavad ja pubidbaarid. Rahvast oli massiliselt. Poed olid lahti hiljani, st vähemalt 20.30ni. Leidisme ka ühe mobiilifotokaläpakapoe, a hinnad olid prakt samad, mis eestis (kui peastarvutusoskus alt ei vedand) ja miskit nii ahvatlevat ei leidnud, et ostuks oleks läinud.
Päris kiiresti tuli sellest kõmpimisest ja vaatlemises väss peale, seljakotid olid ka rasked. Klõpsisime pilte, aga kuna siia blogisse on v tüütu neid pildikesi panna, siis varsti paneme kõik kuskile pildialbumisse üles ja saab rohkem näha.
Naasesime maailmaparimasse lennujaama, läbisime meeletud ostukeskused, kus olid ühtlasi ka elava muusikaga söögikohad jms.
(kontrabassimängija paistab ülemisel korrusel)
Ja nt kommipoes pakuti esimese asjana 7,7kg kommikotti 688 HK doltsi eest (ehk siis u 6700 eeku).
Kahjuks ei sattunud me teele ühtegi dussiruumi, mille suhtes me tohutut igatsust tundsime (arvestades seda, mitu tundi tagasi sai end viimast korda eesti vee all kümmeldud).

Adelaide´i lennukis sattusime istuma esimesse ritta, mis oli tore jalasirutuse kohapealt (ja seetõttu pidavat eriti need nõutud kohad olema). Aga see tähendas, et polnud võimalik kotte eesmise istme alla panna ja pidime kõik reisuks vajaliku kottidest välja tõstma, et kotid üles panna. Ühtlasi oli kahe peale vaid 1 task seinal, kuhu siis kogu oma lennuks vajaliku tavaari pidime mahutama. Tore oli ka, et oli hea lühike maa vetsu lipsamiseks. Hiljem selgus, et see polnud üldsegimitteniitore, sest lennu lõppedes oli vetsu juures pidev saba. See tähendas lisaks meeliülendavatele aroomipahvakutele ka pidevalt kõrval- ja ees passivaid inimesi (ja neist möödatrügivaid lennusaatjaid). Nooot for me, thankyouverumuch!
Lennu kestus 8h.

Austraalias oli esimeseks üllatuseks, et passikontrollis ei küsinud keegi, mitu raha teil, neiukesed, kaasas on, kuigi viisat taodeldes oli kirjas, et peab olema kas tagasilennupilet või 5000audi raha piiril ette näidata. Ja kuigi me ei teadnud kedagi ega polnud lugenud ühegi eestlase blogist, et oleks raha küsitud, oli väike hirm siiski, et äkkiäkki meid ei lastagi maale üheotsapileti ja 5000audiga võrreldes üliväikste stardirahadega.

Teiseks üllatuseks oli, et viisat ka ei vaadatud! Ma olin veel kohusetundlikult mingi 3 eksi neid välja printinud meilboksist. No igaks juhuks :D Ka kartus triinu kingitud hiiglast sokolaadikotist ja ema antud tahvlist ilma jääda, oli asjatu. Tehti immigrationi vormile märge, et kotis on sokolaad ja ei mingit probleemi. :D Isegi vedelikekotikest ei pidanud ülejäänud pagasist eraldama.

Ja kõigekõigem üllatus oli, et Adelaide´i lennujaamas on dussid!! No kas pole siis maailmaägä riik see Austraalia!? :D:D:D
Pärast värskenduskuuri haarasime turistiinfost tasuta kaardi ja asusime linnapoole teele.

Uhhh, päris tõsine töö see blogitamine, peab praega pooleli jätma ja magama minema. Omme jälle tööpäev ja tuleb vara ärgata. Sellest, kuidas me riigipühal öömaja leidsime ja hiljem kogemata tööd saime, kriban varsti.
No worries! (nagu kohalikud igal võimalusel ütlevad :D)

Aaa ja minu uus tel nummer on +61424438714 (mobiililt valides), nii et paluks lahkelt sõnumineerida. :) Eesti number läheb alates 4. okt kinni.

Update: SkypeOut´i kasutades on Austraalia mobiilile tehtavate kõnede hind 2,97kr.