Nüüd siis viimased 2 päeva Mani saaretripist, mil rentisime auto ja käisime Douglases muusjomis, üritasime tagasi sõita Marine Drive'i kaudu ja järgmisel päeval läks sõit Point of Ayre'i - saare põhjatippu. 

Ootame Siobhani ja Lisaga bussi, mis on kas veits liiga vara ära sõitnud või väga hiljaks jäämas, seal pidigi see bussiliiklus siuke suht suva olema (kuigi ega siin tlnski asjalood ju paremad pole). 

Lõpuks läksimegi teisele bussile, st sellele, mis läks väikse ringiga lennujaama (kust rendika kätte saime). Teepeal astus bussi vanim õde koos perega ja Lisal-Siobhanil jälle eameel Kyle'i seltskonna üle - neil seal käib pidev nurumine, et Kyle'i hoida :)

Mõned vaated bussi teisekorruse esiaknast. Teed on seal täpselt nii kitsad, nagu näha. Pool teed ehk praktselt üks sõidurada on hoonestatud aladel tihti pargitud autosid täis pikitud, niet kui vastassuunas kah liiklejaid oli, käis sõit mudku sups-stop-sups-stop (vastutulevaid autosid mööda lasta). Donna valdas seda kunsti eriti ästi paraja kiiruse pealt, mul ikka võttis aega, et harjuda. 

Veel vaateid. Üleval vasakul nurgas on Castletowni sissesõidul näha olev The Witches Mill, mis tegelt oli originaalis täitsa tavaline tuuleveski (5-korruseline, ehitatud 1828), aga et seal 1950-60ndatel pesitses nõiakunsti muusjom, hakkasid kohalikud veskit niimoodi hüüdma.

Castletown harbour Castle Rusheni (vt üht varasemat kannet) külje all. Eelm kord, kui sinna sattusin, oli täielik mõõn, nüüd siis on tõus (v mõõn) poolepeal ja pilt ilusam:) kõige all on üks tore seltskond bussi ootamas toredas ootepaviljonis :)

Meie väike rendikas. Mina olin roolis, sest Siobhanil ja Lisal pole lube (veel).

Muusjomikülastuse algus (hetkeks liitus meiega ka noorim õde Rosaleen):

Hobutramm nr 14! Üks hobune vedas siis seda trammi (1880ndad-1930ndad), sees 20in, katusel veel 20in. 

Siin veel emale mänksi keelt ja kirjapilti:

Muusjomis oli koht, kus sai mänksi keelt kuulata koos silme-ees oleva tõlkega: 

Kahjuks oli selle heli kvaliteet nii keff, et lindistatut ei ole v hästi kuulda, küll aga sain paremini lindile mänksi rahvuspoeedi Thomas Edward Brown'i esimese mänksi dialektis luuletuse Betsy Lee aastast 1870.

"This is a tale narrated to his shipmates by a fisherman, ‘Tom Baynes’, sitting in the fo’c’s’le of a fishing boat, and it tells of his unrequited love for ‘Betsy Lee’, and the tragedy that befell her." 

Kuula siit:

Muusjomis oli näha ka saare arheoloogilisi saite, kahjuks enamik neist on eramaal ja ühele, mis ei ole, ei jõudnud, sest mänksi sinkavonkateed võtsid rohkem aega, kui arvasime :(((( aga järgmisel korral siis :)

Mänksi tekstiilinäited:

Mingi hübriidkujukunst, mille Siobhan muusjomist leidis (ja millest ta üleüldsemitte vaimustunud pold) - motoloaghtanlammaskolmjalg :)

Vaade Douglasele Douglas Head'ilt, see suurematsorti laev seal all on Steampacket, millega suviti saab päris mitmesse Briti asulasse sõita odavamalt kui lennukiga, aga talviti aint Heysham'isse ja nädalavahetuseti Liverpooli.

Algab Marine Drive - scenic route kodupoole. Kahjuks jagus meile seda maalilisust vaid u kilomeetri jagu, sest mingil x põhjusel olid keset teed puust väravad lukus (sildipeal oli põhjus ka, aga kuna selle põhjusega kaasneva sulgemise kuupäevad olid juba möödnud, siis ple aimugi, miks tee ikka veel kinni oli). Õnneks natuke maalilisust siiski nägime enne, kui auto ümber pöörasime (arvake ära, kas seal oli napilt micra pööramise jagu ruumi teepeal või jah?:)

Astusime siis jalgsi neist puitväravate juurest läbi ja klõpsisin veits pilte, kuna maalilisest kojusõidust jäin ilma, vahtisin läbi kaameraaugu niisama ringi ja olin valmis jälle lambukestest pilti klõpsutama lohutuseks, olid seal mõned ülal kaljukallakul. Kui klõpsu olin ära teinud, paistsid lambukestel ka sarved! jeeee!! olime sattunud nägema üht mänksi sümbolit - haruldast Manx Loaghtan'it ehk Loaghtan lambaid! neid niisama ei kipu nägema kõigi nende tavaliste lammaste kõrval, keda kõik rohemaad täis on pikitud (erinevate inetute eraldusvärvilaikudega vabalt valitud kehaosal). Kahjuks olid mänksi lambukesed usinalt rohunosimise kallal, niet ei näinud neid täies ilus. Vilistamise peale nad pead tõstma ei suvatsenud. Lisa ja Siobhan akkasid siis ammuma ja see äratas ühel nosijal piisavalt huvi, et pead tõsta ja kaamerale poseerida (no tegelt ei poseerinud, aga kümned ammuuud alt teepealt panid ta piisavalt mitu korda pead tõstma, et suutsin ühe ok pildi ära klõpsata :p). Ausalt, mul pole aimugi, mis pani Lisa mõttele, et ammumine võiks ühe lamba tähelepanu äratada :DDDD

Siin poseerib Siobhan muusjomitopisest Loaghtani lambaga, nagu näha, olid meie nähtul lambukesel sarved alles nigu poisikesel (ja nelja asemel 2), niet arenguruumi veel oli. v siis oli tegu utega :) Kusjuures osad Loaghtani (v Loghtani) lambad on võimelised omale koguni 3 paari sarvi pähe kasvatama! Kusjuures mänksi lamba nimi arvatakse tulevat mänksikeelsetest sõnadest "hiir" ja "pruun", ilmselt nende pruuni kasuka tõttu. mänksi tartanid tehakse kah nende villast, kuigi üldjuhul kasvatatakse neid lihalammasteks, väga kalli liha lammasteks.

Siin veel näiteid mänksi keelest ja sellest, et sildid jm info mõlemas keeles on. Ülemine vasak foto on kohalikust õllest: Ellan Vannin on mänksi keeles mänksi õlu:

Ja niimoodi kutsutakse Harrisonide kodulinna Port Erinit mänksi keeles:

Pildike Port Erini peatänavast:

Veel üks tüüpiline mänksi muster:

Minu viimasel päeval enne äralendu sõitsime saare põhjatippu Point of Ayre'i, kus asub ka mänksi vanim majakas (1818aastast).  

Kuna Mani saare rannik on väga tugevasti suurtest lainetest ja tõusudest-mõõnadest mõjutatud - rannaäär muutub pidevalt, siis püstitati üks väiksem "winkie" paarsada meetrid majakast mere poole:

Hetkel on mõõn:

Siin on näha neid muutusi veits, ilmselt on meri randa altpoolt "sööma" hakanud.

Põhjaranniku erosioon on Mani saarel v v suur ja reaalne probleem, saar on osaliselt moodustunud jääajajärgse jää minekuga kaasnenud "pehmest" pinnasest (liiva-kruusa jm purusegu, sry detaile ei mäleta :(), mida nüüd siis lained ja tõusud-mõõnad jupp-jupi haaval ära söövad - vesi sööb ranniku alt pinnase ära ja maapind kukub alla. ja jama lugu, kui see maapind sattub olema hoonetega kaetud, eksole. suur jupp maad võib kaduda kasvõi ühe ööga. tänaseks on väga paljud vanemad hooned/farmid jmt juba vägaväga lähedal veele ja seda protsessi ei ole võimalik mitte kuidagi peatada. on küll tehtud betoonist barrikaade jms, aga kasu sest siiski pole. Siit on näha, kuidas üks elamine juba väga ohtlikult veepiiril balansseerib

Vesi kannab seda söödud pinnast saarest Šotimaa poole merepõhja, kus kuhjub paar päris suurt düüni juba. põhiliselt on see probleem looderannikul, kuid Siobhani sõnul toimub erosiooniprotsess kuskil saare lõunaosas ka. 

Point of Ayre'iga on ühtlasi tegu mänksi lähima punktiga Briti saartele - 26 km kaugusel paistab Šotimaa!! muideks saarel kehtib siiani seadus, et merelt läheneva šotlase vibuga tapmisel karistada ei saa :)

Teepeal sai tehtud üks klõps Tynwald Hillist. See on koht, kus Mani saare parlamendis Tynwald'is (Tinvaal) vastu võetud seadusandlikud aktid kõik kord aastas nii inglise kui mänksi keeles ette loetakse - suur  15nda sajandi algusest pärit tseremoonia igal aastal 5. juulil (vana kalendri järgi 24. juunil). Kohal on kuninganna ja Tinvaali spiiker ja kõikvõimalikud muud olulised tegelased. Kui seadus ei ole 18 kuu jooksul peale selle vastu võtmist Tynwald Hillilt mõlemas keeles ette loetud, muutub see kehtetuks. Satelliidipilti Tynwald Hillist näeb siit.

Parempoolsel pildil muusjomis nähtud foto tseremooniast:

Siuksed muinasjutulised teed on Isle of Manil. ja kujutage ette, kui nad veel täielikult roheliseks lähvad!!

Ja lõpuks veel 2 pilti meie atv-saitsiingust, Siobhani kaameraga tehtud. Nagu näha, oli mägedel veits lund veel alles: