Noortelaager Rock Spring :)

Niisiis tulin külla Siobhanile (hääld. Šivoon), kes oli üks mu Rottnesti töö- ja toakaaslane. Pärit Mani saarelt. Ta küll on tegelikult veel Austraalias, st ise ka kodus külas praegu. Tuli jõuluks koju ja mudku pikendab oma “puhkust” :)

Teisip õhtune Tallinn-Riia bussireis oli jälle selline vene keelekeskkonna üledoos, nagu see ikka kipub olema. Teenindajad/bussijuht räägivad suga juba Tallinnas vene keeles ja kõik see 4 tundi bussisõitu üürgab venekeelne dubleeritud dvdvilm telkust. Ma olin lootnud natuke magada saada, sest eelmine öö jäi pakkimise ja töö täheall veits lühikeseks. No aga ei. Panin isegi omale muusika kõrva, aga vene keel kostus üle. Ei saand bussijuhilt ka paluma minna, et vaiksemaks pandaks, mai oska ju vene keelt üldsegi, pealegi tundus, et ilmselt kõik ülejäänud reisijad vaatasid filmi (mina olin mõlemat enne näind). No õnneks sai uni vene keelest võitu umbes tunnikeseks, vähemalt silmad puhkasid. Seega jäi veel 3h aega, et ette võtta üleüleeelmise ja üleeelmise nädala ekspressid, mis seni lugemisjärge olid oodanud.

Ja sis pärnus, kui väike peatus tehti, läksin bussijuhi juurde, ütlesin “televizor” ja patsutasin kätega kõrvade peale. Too sai kohe aru – “gromka?”, niet kasutasin veel kahte sõna oma olematust vene keele sõnavarast: “da”, “spasibo” ja istusin tagasi kohale, endal ilgelt ea meel, et suutsin vene keeles kommunikeeruda! :)))) igastahes oli telku pärnust alates veeidi vaiksem ja järgmised 3h ekspressi lugemist ilma, et süda oleks pahaks läinud, oli lausa nauding :)

Kaisa tuli mulle bussijaama vastu ja viis omiku lennujaama ka, niet luksvärk :) Lennujaamas “ootas” mind pärast turvakontrolli ees veel üks tore üllatus – olin just oma kohmiga maha istumas, kui astus ligi üks kursaõde, kellega olime omal ajal koos ministeeriumisse tööle asunud, aga päris mitu aastat polnud trehvanud. Nii et tunnike ootamist sai kohe mõnusalt jututamist täis, niiiii tore oli jälle näha :) ea oli, et enne ryan airi lendu sai nii positiivse elamuse, see aitas selles trügimises natuke närvi hoida. Ma lihtsalt, LIHTSALT ei saa aru, miks peavad inimesed sabas olles eesolijail pidevalt seljas elama! kas nad tõesti arvavad, et saba läheb sellest kiiremini, kui nad iga paari minuti tagant eesseisjaid müksavad? Urrrrr!! Trügimist ma ei talu üldse. Ok ma saan aru, et lennukile minnes lihtsalt ei saa trügimata jätta, et aknaalust v paremat istekohta saada (sest koha ette broneerimiseks tuleb lisaraha maksta), aga no kuulge. Tundub, et ryan airiga lennates unustatakse vähimgi elementaarne viisakus. Eelm aasta MelluleJonnile külla sõites oli sama lugu. Võibolla on see lihtsalt konkreetse reisijaskonna teema? Sest ega tln ühistranspordis on olukord ju sama... no mai tea. Ja kui kohale jõudsime, hakkas turvavööde klõpsimine ja püsti hüppamine juba napilt pärast rataste maad puudutamist, niet stjuuardessid pidid õiendamas käima ja kohale jooksma, et inimesed tagasi istuma sundida. Võite siis ette kujutada, kas lennukist välja saamiseks toimus meeletu trügimine või jah? JA passikontrolli sabas. Võeh. No mis teha, eks odav pilet peab kompenseerima negatiivseid emotsjoone.

Liverpoolis läksin lennujaamas otsima läpaka adaptorile kohalikku otsikut (too on mul ju austraalja pistikuga) ja ühes kreemide-shampoonide jm poes oli jälle päris mitu toredat jällenägemist. Austraalias kasutusel olnud toodete näol :) täitsa uskumatu ikka, kuidas ühes väikse briti lennujaama väikses poekeses on suurem tootevalik ja madalamad hinnad kui eesti poodides. Eestis on ju igas poes täps samad tooted ja olin pärins mitut asja ikka otsind ja taga igatsend austraalja aegadest. Tagasiteel ostan ühteist kaasa :P

Nuvot. Ja siis mõningase ootamise ja pooletunnise lennu järel olingi Mani saarel! Juba Castletowni maandudes oli näha rohelust ja losse :) kevad saabus hetkega!

Siobhan oli oma õega mul lennujaamas vastas ja sõitsime nende poole Port Erinisse. Nad elavad siukses ridamajas nagu neid vanas euroopas on palju – mulle on need alati hirmsasti meeldinud! Nt kui AnulTaavil Mechelenis külas käisin, viskasin igal vabal hetkel silda – nii nunnu elamine! Siuke kolme korruseline majake, kitsa trepiga üles ja.. Eesti leib ja soks ja vana tallinn ja ema saadetud vaarikamustsõstratikrimoos meeldisid Siobhani perele täiega ja tundub, et kiidusõnad ei olnud öeldud vaid viisakusest :) Pere on neil suur – 7 last: 5 õde, 2 venda. Üht venda olin juba Rottnestil kohanud, kui ta Siobhanile külla tuli. Kõik nad muidugi ei ela enam vanematekodus, nii et majas on praegu 1 tütar ja 1 poeg lisaks emaisale. Aga kuna Siobhanil on sünnipäev tulemas ja ühe ta vahepealse tagasisõidu plaani järgi oleks olnud viimane mänksi nädal, oli inglismaal elav õde puhkuse võtnud ja kah kodus. Niet kohal on 3 õde ja 1 vend siis tänase seisuga.

Ühtlasi selgus (v õigemini ma olin selle ise vahepeal ära unustanud), miks ma arvasin,et mänksi aktsent on šoti murraku laadne, kui ema enne reisi msnsis selle teema tõstatas – tal oli hoopis vastupidine info mänksi aktsendi kohta. Nimelt mulle jäi rottnestil kõrva, et Siobhan hääldab kohati väga sarnaselt me šoti töökaaslastega. Põhjus v lihtne – ema on neil šotlane ja isa mänks. Emal on siiani, vaatamata 30le aastale saarel, päris tugev šoti murrak.

Niipalju siis esmamuljetest. Hiiigla tore on Siobhani jälle näha ja vanu häid aegu meelde tuletada ;) ja inglise keelt rääkida! Kuigi soravus on küll kannatada saanud eestis tagasi olemise ajaga, aga küll paraneb :)